Igasugustes eksperimentides laevade ja sõidugraafikutega kannatab kõige rohkem kohalik elanik ja ettevõtja. Arutlemine teemal, mitu laeva jääb liinile, varjutab ühe väga olulise küsimuse:

miks ei ole tänaseni saare elanikele eelisvõimalust oma sõidukiga praamile saada?

Kohalik inimene ei pea maksma lisatasu selle võimaluse eest. Selleks, et teada saada, kas eelisjärjekorra küsimus on aktuaalne ning kas selleks on reaalne vajadus, otsustasin korraldada küsitluse.

Toetudes hääletuse tulemusele, saab algatada läbirääkimisi antud küsimuse lahendusvõimalusteks.

Genialistide klubi on oma lühikese, kuid intensiivse tegevusajaga kujunenud Tartu kultuuri südameks. Siin näevad ilmavalgust väga erinevad üritused: teatrietendused, filmiõhtud, kirjandusteoste esitlused, kunstisündmused, mitmesugused tantsupeod ning arvukad kontserdid, kus esinevate bändide stiil varieerub pärimus- ja maailmamuusikast džässi, elektroonika, indie ja alternatiivpopini. Muuhulgas on klubi võõrustanud selliste üleriigiliste festivalide nagu "Pöff" ja "Maa ja ilm" ettevõtmisi.

Külastamisväärt üritusi jagub igasse nädalasse. Klubi pakub lahkelt eneseteostuse võimalusi ja isetegemise kogemust nii proffidele kui ka alustavatele kultuuritegijatele. Genialistide Klubi iseloomustab sallivus, ideede paljusus, elurõõm ning alatine avatus uuele – need on kaasaegse interdistsiplinaarse kultuuri lahutamatud märksõnad. Tänapäeva küünilisel ja kalkuleerival ajastul on Genialistide Klubi suutnud hoida ainulaadset suunda – selle eestvedajad ei tööta kasumi nimel, vaid puhtast entusiasmist ja tegutsemisrõõmust. Samal ajal on klubi näidanud elujõudu ja võimet loomemajanduse keerulises kliimas ots-otsaga kokku tulla, sealjuures mitte standardiseerides ja kergema vastupanu teed minnes, vaid luues elavaid, mitmekesiseid kultuuripuhanguid.

Inimesel, kes soovib kogeda midagi enamat massikultuurist ja kasumile orienteeritud meelelahutusest, on Tartus väga vähe kohti, kus õhtuti väljas käia. Genialistide Klubi sulgemisega kaoks üks olulisemaid intelligentselt vaba aja veetmise kohti ning otsiva vaimu kantse. Seega ei taba hoop ainult klubi, vaid tervet sotsiaalset võrgustikku – just neid inimesi, keda linn vähemalt sõnades soovib oma kodanikena näha.

Mänguasjamuusemi arendusprojekt, mis plaanib laste teatri- ja õpikeskuse rajamist, on igati kiiduväärt. Paraku tõuseb laste harimisest vähe tulu, kui neil noortena ja täiskasvanutena pole enam kultuurikeskkonda, mis lubaks arengul jätkuda. Tartu vaimse ruumi heaolu ning tartlaste suhestatus kultuuriga peaks olema linna südameasjaks. Nüüd, kui kinnisvarabuum on läbi, pole linnal mõtet jahtida kiiret tulu oma varade müügiga, vaid tuleb panustada nende inimeste hoidmisele, kes tahavad Tartus elada ja siin midagi väärtuslikku ära teha. Lühikeses plaanis ei ole see võibolla nii kasumlik, kuid toob seda enam tagasi pikas perspektiivis.